Seenevana soovitab: kool muutuvas ajas

Usun, et meist kõigil on mälestusi kooliaktustest: kellel paremaid, kellel halvemaid. Pean tunnistama, et minu senised kogemused on olnud pigem negatiivsed – alates sellest, kui mind ennast sunniti algkoolis pikki õhtuid mudilaskooris aktuseks valmistuma kuni selleni, mil ühes teises koolis kuulasin aktusel häälest ära süntesaatori kakofoonilist kaja.

Tartu Descartes’i kooli juubelikontsert „Kool muutuvas ajas“ suutis mind aga positiivselt üllatada ning ma ei ütle seda seetõttu, et osales ka minu enda laps. See asjaolu pole antud juhul esmajärjekorras tähtis. Mind hämmastas kava läbimõeldus ja terviklikkus, samuti loominguline koostöövaim, millesse oli nakatunud või nakatatud kõik õpilased ja õpetajad ning mis pakkus seetõttu kõigile silmnähtavat lusti. Niisugune on isetegevus (või nagu ka öeldakse, taidlus) kõige paremal kujul.

Kuna kontserdi läbivaks teljeks oli kool muutuvas ajas, siis mindi alguses ajas tagasi kolmkümmend viis aastat, mis on veel praegugi omaette riskantne ettevõtmine väga mitmel põhjusel, millel ma siinjuures pikemalt ei peatuks. Vaadates luulemontaaži „oktoobrilaste koondus“ – mille lavaline liikumine, muide, oli väga hea – meenus mulle 1982. või 1983. aasta, kui ma ise käisin toonases Tartu 15. Keskkoolis mingisugusel olümpiaadil. Kooli ümbrus oli täiesti lage ning mis mind algkooliõpilasena hämmastas, oli kooli kõrval paistev teine samasugune kool – miks oli vaja ehitada kahte kooli nii lähestikku kõrvuti?

Sellest on möödunud palju aega, mängusaalina Anne kanali ääres kasutatud lennuk on minema viidud ja puud on suureks kasvanud, rääkimata normaalsete poodide tekkest Annelinnas. Kui midagi meenus lapsepõlvest mulle, siis kindlasti meenus ka teisele vaatajatele. Vahepeal möödunud aastaid meenutasid fotod, mida kuvasid kaks suurt ekraani teine-teiselpool lava. Mõned mustvalged, mõned pleekinud värvifotod, mõned juba värskemadki.

Vaatamata lugematutele hariduslikele eksperimentidele (mulle meenub kusagilt uduselt Elsa Gretškina jutt 1984. aastal, kuidas nüüd on alanud haridusreform, mille üheks moodsas keeles „väljundiks“ oli uuendatud koolivorm) on Tartu 15. Keskkool, Tartu Descartes’i Lütseum ja Tartu Descartes’i Kool suutnud säilitada järjepidevuse ning nagu mulle tundub, töörahu. Kontserdil nähtu põhjal võin väita sedagi, et eksisteerib koolivaim. Õpetajate kaasamine mitmesugusel viisil annab sellest kinnitust. Anneli Koppeli juhendatud õpetajate ansambel „Postament“ esitas laulu „Kaunimad aastad su elus“ ning sügava mulje jättis ka õpetajate tants. Kui inimesed jõuavad veel tantsida, pole kõik kadunud.

Ainus, millest ma raami kui kompositsioonivõtte mõttes puudust tundsin, oli direktori ilmumine lavale loomingulise kava lõpus emotsiooniloovas võtmes, mida oleks saanud kahtlemata lahendada humoorika väärikusega. Kuna mulle on jäänud mulje, et vaatamata kõigile suurepärastele nüanssidele napib koolis meesõpetajaid, siis pole ehk kohatu võrdlus ühe flamenkoklubi kevadetendusega, kus viimases stseenis ilmus naiskollektiivi keskele hidalgoriietuses ainus meestantsija, kes küll mingeid kaelamurdvaid trikke ei sooritanud ning kellelt ilmselt keegi ei oodanudki kõikide naistaidlejate lavapildilist tasakaalustamist, ent kes lisas väga olulise aktsendi.

Tõsiselt rääkides, pole mingit kahtlust, et paljule kooliga seotud positiivsele võlgneb avalikkus tänu aastakümneid kooli juhtinud direktor Jaan Reinsonile, kelleta ka linnavalitsusel poleks kontserdi lõpus olnud võib-olla põhjust mobiiltelefoniga enekat teha. Taust oli igatahes väärikas. 

Jälgisin huviga, kas tasakaalustatus (sooline ja temaatiline, vanuseline ja kunstiline) kontserdi tervikplaanis õnnestub ning tagantjärele öeldes jäin ka sellega väga rahule. Nägime näiteks 5. a klassi „Kankaani“ ja iluvõimlejaid Christina Kodanikku ja Kristine Munitsõni ning tegemist oli täiesti normaalsete kavadega; nägime miniteatrit nagu „Vanemuise“ aastalõpuballil; nägime ja kuulsime erinevates koosseisudes lastekoore ning prantsuse koorilt pala Les Champs-Élysées, mille laulis omal ajal kuulsaks varalahkunud Joe Dassin.

Erilist tähelepanu pälvis kontserdil digitaliseerumine ning sellega kaasnevad head ja väärnähtused. 2.-4. klasside näitering „Minu sõber telefon“ esitas küsimuse, mis oli loodetavasti arusaadav kõigile lastele – mida teha, kui (nuti)telefon muutub olulisemaks sõpradest. Minu jaoks on tegemist filosoofilise küsimusega, ent näib, et mõnede laste jaoks võib olla tegemist täiesti praktilise küsimusega.

Kõik lapsed, juhendajad ja muud abilised olid väga tublid ning tänan kooliperet vanematele pakutud toreda õhtupooliku eest!

Ühesõnaga, seenevana soovitab. (Viide ühele varasemale kooli isetegevuskavale: kes nägi, see teab.)

1.c kl lapsevanem